Toetav ja konfidentsiaalne 1-tunnine kogemuspõhine nõustamine elu keerulistel hetkedel
Kui elu toob lahkumineku, 50/50 vanemluse, perelepituse, kärgpere, töötuse, töövaidluskomisjoni, sünnituse esilekutsumise, sünnitusjärgsed raskused, endometrioosi, keerulised suhted lähedastega või väikelapse jonnihood, siis olen Sinu jaoks, et kuulata ja toetada tuginedes enda kogemusele.
Investeering iseendasse: 55 eurot (telefonivestlusena, veebis või Tartus kohapeal).
NB! Teenus ei ole sobilik, kui vajad meditsiinilist või psühhiaatrilist sekkumist.
* Minu nimi on Birgit Sinimets. Kõik need teemad, milles ma täna emotsionaalset tuge pakun, olen ma ise läbi elanud. Mitte teoorias, vaid päriselt – oma kehas, oma peres, oma igapäevaelus.
Kõige eredamalt on mul meeles, kui kaks aastat tagasi sündis mu teine laps esilekutsumisega. See kogemus oli traumaatiline, mis kulmineerus sellega, et nädal pärast sünnitust sattusin uuesti haiglasse diagnoosiga ajus tromb. Sel hetkel varises mu maailm kokku… Ma olin vastsündinud beebi ema, füüsiliselt kurnatud, emotsionaalselt habras ja tohutus hirmus.
Ma andsin haigla personalile teada, et mul on väga vaja kellegagi rääkida – psühholoogiga või inimesega, kes oskab mind vaimselt toetada. Vastuseks sain, et vaimset tuge nad ei paku, vaid rahustit. Rahustiga oleksin pidanud imetamise lõpetama, seega keeldusin. Seejärel pakuti antidepressante, väites, et need sobivad imetamise ajal. Kuna ma polnud neid kunagi kasutanud, siis keeldusin ka neist. Selle peale hakati mind järjest rohkem survestama, öeldes, et ma vajan neid. Kui kordasin, et soovin eelkõige psühholoogilist tuge, pakuti raseduskriisinõustajat… kahe kuu pärast. Seniks soovitati siiski antidepressante võtta. Keeldusin ka siis.
Mõni aeg hiljem tuli mu palatisse naistearst, sama arst, kes oli mind varem hirmutanud, öeldes, et kui ma sünnituse esilekutsumisega ei nõustu, võib mu laps kõhus surra, sest ultraheli näitas, et ta on natuke väiksema kaaluga, kui normid ette näevad. Olin esilekutsumist kaks korda edasi lükanud, sest sisetunne ütles ei, kõik on korras, kuid kolmandal korral andsin hirmule järele. Nüüd hirmutati mind uuesti: seekord sellega, et kui ma antidepressante ei võta, siis võin langeda psühhoosi. Keeldusin taas. Olin nõus vaid verd vedeldavate süstidega kõhtu.
Järgmisel päeval tehti MRT, kus selgus, et ajus enam trombi ei ole. See oli tohutu kergendus. Sain koju uue diagnoosiga: sünnitusjärgne preeklampsia. Kodus ootas juba ees uus katsumus. Kuna beebi oli vahepeal saanud piimasegu, siis selgus, et ta on sellele allergiline. Tal diagnoositi piimavalgutalumatus ning mina jäin väga rangele dieedile: muna-, piima-, soja- ja gluteenivaba. Lisaks olid mu neerunäitajad kehvad, mistõttu pidin vältima ka valku ja liha. Olin sünnitusest taastuv ema, pidevas näljas, tervisemurede ja hirmude keskel…
Foorumite ja interneti kaudu püüdsin aru saada, mida tohin süüa ja mida mitte. Lõpuks taandus mu menüü peaaegu olematuks. See oli äärmiselt raske aeg. Olin füüsiliselt nõrk ja vaimselt katki, kuid samas oli minus tohutu elujanu. Otsisin abi igalt poolt: terapeudid, tervendajad, osteopaadid, homöopaadid jne. See olukord kestis ligi üheksa kuud. Samal ajal kuulsin pidevalt survet imetamine lõpetada ja anda spetsiaalset piimasegu. Kui küsisin, kas on garantii, et seal pole allergeene, vastati ausalt, et garantiid ei ole. Lõpuks jõudsin gastroenteroloogi juurde, kes ütles lause, mis muutis kõike: „Parim ravim piimavalgutalumatuse korral on rinnapiim.“ Ja nii oligi. Üheksa kuuga paranes mu lapse tervis märgatavalt ning mina sain hakata tasapisi taas normaalselt sööma.
See periood oli vaimselt ja füüsiliselt erakordselt raske, aga ma sain hakkama tabletivabalt. Tänu oma pere ja sõbrannade toetusele, spetsialistidele, keda ise otsisin ja suurele sisemisele tööle youtube, raamatute ning podcastide abil, saan alles nüüd, kaks aastat hiljem, öelda, et olen taastunud. Kogu selle aja jooksul tundsin ma aga väga puudust inimesest, kes ei anna hinnanguid, ei pane diagnoose ega paku kohe ravimeid, vaid kuulab, mõistab ja jagab praktilisi toimetulekuviise, kuidas sellistes olukordades hakkama saada ka ilma rohtudeta.
Just seetõttu tunnen täna, et minu elukogemustel ja praktilistel nippidel on väärtus ka teiste jaoks. Sellest sündis minu soov pakkuda emotsionaalset tuge keerulistel eluhetkedel: inimlikku, kogemuspõhist ja toetavat kohalolu neile, kes tunnevad, et vajavad ärakuulamist ning päriselt mõistmist ning toetust praktiliste nippidega.
Sa ei ole selles kõiges üksi! Võid julgelt ühendust võtta ka muudel teemadel kui eelpool nimetatud. Kirjuta mulle birgit@varbamisteenus.ee või helista +372 5804 3365 ja Sinu elu on taas rahulikum ja rohkem tasakaalus.
